DNS (Domain Name System) on interneti aadressiraamat. See tõlgib inimestele meeldejäävad nimed, näiteks www.example.ee, arvutitele vajalikeks IP-aadressideks. DNS-i põhimõtted on kirjeldatud IETF-i standardites RFC 1034 ja RFC 1035.
Kuidas nimelahendus käib?
Kui sisestad brauserisse aadressi, küsib seade seda kõigepealt rekursiivselt nimeserverilt, mille annab tavaliselt internetiteenuse pakkuja. Kui vastust vahemälus pole, liigub päring hierarhiliselt: juurserverid suunavad tippdomeeni (näiteks .ee) nimeserveritele, need omakorda domeeni autoriteetsetele nimeserveritele, mis annavad lõpliku vastuse. Vastus salvestatakse vahemällu kirje eluea (TTL) jooksul, et järgmised päringud oleksid kiiremad.
Peamised DNS-kirjed
- A – seob nime IPv4 aadressiga (RFC 1035).
- AAAA – seob nime IPv6 aadressiga (RFC 3596).
- CNAME – nimi on teise nime alias.
- MX – määrab domeeni e-posti serverid.
- TXT – vabatekst, mida kasutatakse näiteks e-posti autentimiseks (SPF) ja domeeni omandi kinnitamiseks.
- NS – määrab domeeni autoriteetsed nimeserverid.
Levinud vead
Kõige sagedasemad probleemid tekivad, kui kolitakse uude majutusse ja unustatakse uuendada MX- või A-kirjeid või kui kirje TTL on väga pikk ning muudatus jõuab kasutajateni aeglaselt. Enne kolimist lühenda TTL-i ja kontrolli kirjeid pärast muutust käsuga nslookup või dig.
Allikad
- IETF RFC 1034: Domain Names – Concepts and Facilities
- IETF RFC 1035: Domain Names – Implementation and Specification
- IETF RFC 3596: DNS Extensions to Support IPv6